Mitu Põlvkonda AITSAM eid

Kirjanik Mihkel Aitsam Vana-Vigala silla all mõtisklemas. 1950-ndate aastate algus?
Foto erakogust.
Kasutaja Priit Määltsemees foto.

Mihkel Aitsam (1913-1999). 1923. aasta.
Foto Lilli Maasikase kaudu.


Kasutaja Priit Määltsemees foto.

Mihkel ja Ann Aitsam. 1912. aasta.
Foto Lilli Maasikase kaudu.

Kasutaja Priit Määltsemees foto.


/ Aitsamite perekond 1905. aasta suvel. Istuvad Mihkel Aitsam (Vana Aitsam, 1833-1913) ja tema naine Mari (1846-1915). Taga seisavad Vana Aitsami õde Triino (1838-1927) ja poeg Mihkel Aitsam (1877-1953).

Vana Aitsam ja tema naine vangistati 25. juunil 1905. Poeg ostis vanemad Haapsalu vanglast, kuhu nad olid eeluurimise ajaks viidud, 300-rublase kautsijoni eest vabaks. 10. novembril mõisteti Aitsamid õigeks ja parun Uexküll pidi maksma Aitsami kasuks 20 rubla kohtukulude katteks. Poeg Mihkel Aitsam vangistati 23. detsembril 1905 ja viidi Tallinna vanglasse, mis osutus talle kokkuvõttes isegi kasulikuks, sest karistussalkade tegevuse ajal nõudis kindral Bezobrazov teda kohtupidamiseks enda kätte ja oleks ta ilmselt surma mõistnud, kuid prokurör Tomashevski keeldus Aitsamit välja andmast. /

Kasutaja Priit Määltsemees foto.

Mahapõletatud Aitsamaa talu 1906. aastal.

/ Ringiga koju.( Laste mälestused)

Kui mõisnik Üxküll poleks vanaisa kodutalu Kesk-Vigalas Vati jõe ääres lasknud maha põletada, siis oleks kõik vist läinud teistmoodi. Vanaisast oleks saanud taluperemees.

Tol ajal elati Vigalas mõisa renditaludes. Vanavanaisa läks mõisnikuga riidu, see üritas teda renditalust välja tõsta, mispeale vanavanaisa kaebas mõisniku kohtusse. Ta tahtis, et Üxküll talu uue eluhoone ehituskulud (selles hoones tegutses Velise kihelkonnakooli abikool), vana eluhoone remondikulud, maaparanduskulud jms talle kinni maksaks, nagu mõisaga kaup oli.

Väljatõstmine ja talu põletamine käisid enne, kui Tallinna ringkonnakohus vanavanaisa õigeks mõistis. See toimus ajal, kui Eestigi kihas 1905. aasta sündmustest, millele Vene võim hiljem omad punased loosungid külge riputas.

Aitsamaa talu ei taastatud, maad jagas mõisnik naabrite vahel ära. Vanaisa, kes oli muide siis ka suur rahvaluulekoguja, tegi juba mitu aastat ajalehtedele kaastööd. Nüüd sai ajalehest "Hüüdja" tööpakkumise ja kolis Tallinna, kuhu viis 1908. aastal ka oma Vigala vallast võetud naise.

Tagasi Vigalasse päriselt elama jõudsid nad alles 1940. aastal, hoopis Vana-Vigalasse Hirvepargi äärde, kuhu isa uue maja ehitas. Meie kodus käis jutt, et vanaisa maksis sel krundil Eesti riigile ükshaaval välja kõik seal kasvavad puud.

Meie lapsepõlvekodus oli linna hõngu. Vanaisa soovil projekteeris isa tubadele kõrged laed. Kappides oli vanaema linnakübaraid ja pitskindaid ning tohutu hulk eestiaegseid raamatuid.

Lapsepõlve lektüüri hulgas olid peale raamatute ka ühte köidetud ajaleheväljalõiked vanaisa ajalooliste jutustustega. Kõige ilusamad jutud tundusid tol ajal olevat Vigala-aineline romaan "Hiislari tütar" ja jutustus "Käskjalg
.


Kasutaja Priit Määltsemees foto.


Eesti Päevaleht, 20. jaanuar 2000 
Mihkel Aitsam juunior (1913-1999). P. Toominga foto 1966. aastast.
Foto erakogust.

/Mihkel Aitsam juunior sai tuntuks Eestis esimese televiisori ehitajana (1934). Tema tehtud rohkete fotodega on illustreeritud enamik isa kirjutatud raamatuid. Mihkel Aitsam juunior töötas õpetajana Vana-Vigalas mitmete nimetuste all eksisteerinud kutsekoolides ning jäädvustas kooli ajalugu sõnas ja fotos. Juhendas ekskursioone Vigala kandi ajaloo ning looduse vallas, kuulus looduskaitsjate ridadesse, olles üks kolmest Mahtra talurahvamuuseumi põhiasutajast. Ka oli ta hinnatud kirjasaatja Rapla rajooni ajalehele Ühistöö, põhiteemaks Vigala ajalugu ja loodus./

Kasutaja Priit Määltsemees foto.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar